Aaaah. leidsin siukse pildi. Söön siin calzonet, mis on nagu suur pitsa mille otsad on kokkuvajutatud. et sii shiiglaslik pirukas.

Ja sellega tuleb meelde, kuidas ma ütlesin, et ma nii tahaks seda caltzonet ( et siis üks täht on üle ) praegu süüa. Manuel soovitas mul mitte enam nii öelda, sest see ei sobi minu sugustele tüdrukutele.

Aga calzonet sööks küll veel

Läksin suurte lootustega kooli, aga lõppes kõik sellega, et iga kord kui ma klassi astusin küsiti kõva häälega üle klassi, et kas keegi inglise keelt räägib. Loomulikult ei räägi keegi inglise keelt. Ja nii am seisin sela siis jakuulasin kuidas teised räägivad minust, keeles mida ma veel ei mõista. Ja siis saadetimind erasmuse kontorisse , kust ma just tulin. ja nii kaks korda vist.kolmandal korral ma ei läindu enam kuhugi, vaid läksin koju. Või vähmalt plaanisin koju minna ja seadsin sammud sinna poole. aga teate mis siis juhtus. Ma eksisin ära. Umbes 90% kordadest, kus ma olen ilma Piretita linnapeal käinud, olen ma ära eksinud.

Aga see kord ma jõudsin ikka täitsa äärelinna välja. Kõige parem oli see,et enne erasmuse kontoris, vaatasin ma milano kaarte, mis on seal võtmiseks. Aga leidsin, et mul pole seda vaja:D

Meie kooli botaanikaaed, mis minule meenutas pigem metsa. Aga vb nende jaoks ongi iga mets botaanikaaia tiitli vääriline. Ja meie kool. Ah ja meie koolil pole nagu koridore, vaid on nagu mingid käigud või ma ei tea. Välisust ka pole. On vaid klassiuksed. Et koridor on üldkäidav. Tuul puhub ja iniemsed on oma talveriietes.

Minu voodi